Uudiseid Spartast

Rääkisime Eliisega võistlemisest, operatsioonist taastumisest ja eesmärkide seadmisest. "Kohad on ajas muutuvad, aga see, mida õpid protsessi käigus enda ja oma võimete kohta, jääb alati sinuga."

Hooaeg sai just läbi, kuidas selle kokku võtaksid? Millised olid eesmärgid või kas üldse julgesid peale operatsiooni mingeid suuri eesmärke panna?

Esimene eesmärk oli võimekus ja kindlus igapäevategevusteks taastada ja siis keha tõstmiseks ette valmistad. Pikk protsess, palju teadmatust,  kannatlikkust, sisekaemust ja vahe-eesmärke. Aga unistama peabki suuremalt kui tundub reaalne – siis kui jõuad poole peale, oled jõudnud kaugemale kui ilma “hullumeelse” unistuseta. See oligi mõte algusest peale.

“Tahan teha kaasa olümpia kvalifikatsiooni protsessi, jääda terveks, reisida, koguda mälestusi ja näidata teed neile, kes seda ei näe. Lõpus naeratada ja öelda aitäh”. See oli mu unistus - siis on süda rahul, sportlase töö selles elus tehtud ja kui peaks hea hoo sisse saama, eks siis otsustan, mis teen edasi.

Jätsin endale tegelikult üsna vabad käed muidugi pärast sellist operatsiooni ja otsustasime treeneriga võtta võistlusi ka ühekaupa. Pärast igat võistlust nö uus hindamine ja vajadusel muuta koormust päeva või nädala lõikes, pannes tervise esikohale. 100 kg rebimine ja 120 kg tõukamine olid juba enne lõikust südamelähedased eesmärgid võistlusteks - seda, kas nendeni või kaugemalegi jõuan, ma ei teadnud, aga lootsin muidugi.

Räägi veidi lähemalt enda operatsioonist. Kui tõsise operatsiooniga on tegu ja milline nägi välja taastumisprotsess?

Lülisamba lumbaar osa ehk alaselja operatsioon. Ühel lülisambalülil diagnoositi  väsimusmurd, mis polnud suur aga siiski eristatav ning kaks lülivaheketast (L3/4 ja L4/5) olid saanud kannatada, häirides nii verevarustust kui närviühendust. Lõpuks ei saanud enam valu tõttu üle paari minuti püsti olla.

Operatsiooni käigus lõigati ühelt poolt lülisammast lahti lihas, et jõuda probleemini, vabastati närvid ja puhastati lülisamba ümbrus. Seljalõikus on alati tõsine, sest lülisamba terviklikkusest ja seda ümbritsevast tugisüsteemist saab alguse organismi normaalne fuktsioneerimine.

Puhas füsioteraapia kestis 7 kuud, mille ajal sai korsetilihaseid tugevdatud ning lõpupoole tutvustasime kehale ka järk-järgult klassikalisi jõuharjutusi. Tõstma hakkasin uuesti eelmise aasta juuni lõpus, aga (lühendatud) füsioteraapia kava on pidevalt selle juurde kuulunud ka pärastpoole. Mõnda aega käisid ka fantoomvalud protsessiga kaasas, sest keha mäletas ja kaitseb, kuid need taandusid aasta lõpuks. Tänaseks olen paremas vormis kui enne operatsiooni ja seda ma usun, et  eelkõige tänu järgnevale.

Mida olen õppinud?

Paranemisel ja vigastuste ennetamisel on suur osa sellel, kuidas oma keha tunnetada - milliseid impulsse kuulata ja millised on alusetud hirmud. Kui aus olla enda vastu- sellised vigastused annavad endast varakult märku tegelikult. Kui palju võtta vastutust taastumise eest ja selle ajal ka uskuda oma keha võimesse terveneda/tervena püsida. Kindlasti on määrav ka üksteist austav ja selge kommunikatsioon treeneriga, et õigel ajal kava kohandada ja mitte üle piiri minna.

Stressi ja hirmu manageerimise oskus on kesksel kohal nii arengus kui ennetuses - pidevas kriisis olev närvisüsteem põleb läbi ja keha läheb katki, kui ta puhata ei saa ja ammugi ta ei arene. Stiimulit muidugi on vaja, et keha tunneks üldse, et peab kohanema ja arenema, aga kui vähegi inimesel on kirg läbi spordi ennast väljendada, siis reeglina jääb puudu puhkusest. “Närve saab puhata” nii selles, kuidas suhtud oma trenni ja raskustesse mida liigutad, kui ka väljaspool trenni, kui peaks toimuma taastumine järgmiseks trenniks. Vähendada stressoreid või kui ei saa, siis suhtumist - ongi ainult kaks valikut. Rahu on oluline.

Hooaja viimane võistlus toimus Tais, neljas koht on suurepärane tulemus. Kas ise oled tulemusega 100% rahul või jäi midagi natukene kripeldama ka?

Ma olen õnnelik kohast olenemata. Konkurents on mulle ainult motivatsiooniks anda endast parim, aga õnn seisneb ikkagi alati selles, kui oma töö vilja kannab ja enda isiklikke piire õnnestub nihutada. Ma näen seda nii - tugevamad ja osavamad on õpetajad ja teenäitajad, aga võistlus on alati iseendaga. Kohad on ajas muutuvad, aga see, mida õpid protsessi käigus enda ja oma võimete kohta, jääb alati sinuga. Ei ole kunagi kurb olnud ühegi poodiumivälise koha üle. Medalite väärtus suurvõistlustel on eelkõige rahalises toetuses, mille eelduseks need on, et oleks võimalik lubada endale sportlaseks olemist kõrgemal tasemel.

Mis edasi? Milline on nüüd trennigraafik ja millised on plaanid uueks hooajaks?

Koju jõudes arutan treeneriga täpsemalt, aga hetkel on plaanis korralikult välja puhata, piirduda mõnda aega tavalise jõusaalitreeninguga ja siis seada uusi eesmärke. Motivatsiooni tõstmisega jätkata kindlasti on, aga korraks võtan aja maha ja taastun - siis on jälle millele ehitada ja nii on jätkusuutlik.

Soovime Eliisele edu kõikide järgnevate eesmärkide täitmisel! Uhke tunne, et selline naine on spartakas!